Seltsi ajalugu

Ühistegeliku organisatsiooni Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi asutamiskoosolek peeti 20. aprillil 1920  Pärnus teater Endla ruumides. Asutajaliikmeid oli 12, kõik maakarja kasvatajad. Seda kuus aastat hiljem maakarja Tõuraamatu avamisest.

Oma tegevust alustas selts kitsastes oludes, ei olnud võimalik isegi ühte täispalgalist töötajat ametisse võtta.

Seltsi esimeheks sai Hans Virkus (T.Tõnisson, 2016)

1. maist asus seltsi teenistusse sekretär-eritundja Peeter Kallit, kes oli ka põllumeeste keskseltsis kontrollinspektor

  • 1920.a suvel võeti ametisse kontrollassistent, kes seltsi liikmete karju pidi kontrollima, sest kontrollühistud olid sõja ajal tegutsemise lõpetanud
  • 1930-ks aastaks oli seltsil õnnestunud saada töötajaid, kes ei olnud ainult palgalised, vaid kellele oli oluline maakarja aretustöö edu
  • 1920 aastal oli seltsil 36 liiget
  • 1931 aastal aga juba 797 liige

Seltsis valitses suur üksmeel, mis andis seltsi juhtivatele tegelastele jõudu mõnestki raskusest üle saada ning aitas töö edule palju kaasa. 

20 tegevusaasta jooksul võeti tõuraamatusse kokku 1129 pulli ja 5460 lehma, kokku 6589 maatõugu veist.

 

Peale II maailmasõda ja kollektiviseerimist seiskus seltsi töö. Stagnatsiooniaegne tõrjuv hoiak eesti maatõu suhtes oli vähendanud selle tõu lehmade arvu 1989.a alguseks 696-ni.

 

14. oktoober 1989.a taasasutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts Ain-Ilmar Leesmenti eestvedamisel. Taasasutamise asutajaliikmeid oli 68. Juhatuse esimeheks valiti Arnold Prints ja seltsi sekretär-eriteadlaseks Ain-Ilmar Leesment.

 

20. aprillil 2020 täitus Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi asutamisest 100 aastat