Maaveis

Eesti maatõugu veisest

Eesti maakarja ainulaadsus seisneb selles, et ta on aretatud meie kohalikust põlistõust ja aegade katsumuste kiuste on tal säilinud rida tõuomaseid tunnuseid läbi aegade, nagu valkjaspunane värvus, nudisus ja piima kõrge rasva- valgu- ja suhkrusisaldus. Seega tuleks maakarja pidada eesti rahva kultuuripärandiks. Paljud põlistõud on juba välja surnud ja iga nädal sureb praegu välja maailmas 2 tõugu (FAO andmed). Eesti maakarja arvukus on samuti ohupiiril ja seetõttu loetakse teda ohustatud tõuks. Maakarja kasvatajate eesmärgiks on selle aborigeensest karjast saadud eesti maatõu säilitamine, arvukuse tõstmine ja olemasolevate tõuomaduste säilitamine ja arendamine. Soovime, et Eestimaa küla ilmestaks lähimas ja kaugemas tulevikus eesti maakarja lehmadega väiketalud ja mõningad suuremad maakarja tõufarmid, et oleks olemas maakarja Aretus- ja Säilituskeskus.

Kuni XIX sajandini pidasid Eesti talupojad oma karjades aborigeenseid veiseid, kelle piimajõudlus oli väga väike ja seetõttu peeti neid vaid sõnniku saamise eesmärgil. Linnade ja tööstuse arenedes kasvas aga linnaelanike arv ning sellega seoses suurenes nõudmine piima ja liha järele. XIX sajandi alguses levis maailmas arusaamine, et puhasaretuse juurutamine ei suurenda lehmade jõudlusvõimet ega paranda eksterjööri, paremaid tulemusi loodeti saavutada eri tõugu veiste ristamise abil. XIX sajandi algul hakati Lääne-Euroopast Eestisse importima erinevatest tõugudest pärinevaid suguloomi, keda paaritati peamiselt omavahel ning pulle kasutati ka kohalike aborigeensete lehmade paaritamiseks.

Massilisem tõuloomade import hoogustus aastatel 1850-1875. Eestisse toodi sisse kõiki Euroopas tuntumaid veisetõuge. Paljud imporditud väiksearvulised tõupopulatsioonid degenereerusid (mandusid) kiiresti ning segunesid kohaliku karjaga. Sissetoodud tõugude mõjul hävines suur osa  kohalikust veisekarjast Eestis.

Sihikindlam aretustöö eesti maatõu loomiseks kohalikust aborigeensest karjast algas 1910. aastal, kui Soomes erihariduse saanud A.Lilienblatt’i (1880-1914) eestvedamisel hakati tõu aretuses regulaarselt kasutama läänesoome tõugu pulle ning endisest aborigeensest veisest sai alus tänapäevaks väljakujunenud kolmele kohalikule piimaveise tõule Eestis. Aastaid 1910-1911 võime lugeda maakarja kui tõu kujundamise alguseks.

1913.aastal alustati prof. E.F.Liskun’i eestvõtmisel eesti maakarja uurimist. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Ekspeditsiooni käigus otsiti allesjäänud aborigeenseid veiseid ning kokku mõõdeti viies maakonnas 1315 veist. Aborigeenseid veiseid iseloomustas nende väike kasv: turjakõrgus 109-113 sm (keskmiselt 111,5 sm, kehamass 200-300 kg).

1914.a hakati kandma maatõugu loomi tõuraamatusse. Tõuraamatu ülesandeks oli karjapidamise arendamise eesmärgil registreerida tõuveised paremate suguloomade valikuks ja nende põlvnemise, jõudlusvõime ning muude omaduste kohta andmete kogumine.

Eesti aborigeensed veised olid väikest kasvu, väikese kehamassiga, vähe arenenud lihastikuga, madalajalgsed ning mitmevärvilised, jõudluskontrolli andmetel oli Eestis aastal 1920/21 233 eesti maatõugu lehma (keskmine toodang 1619 kg piima).  1920.aastal asutatud Eesti Maakarja Kasvatajate Selts seadis eesti maatõugu veiste aretuse eesmärgiks aretada olemasolevast mitmesuguse välimikuga kohalikust veisest:

  1. Eestimaa oludele vastav
  2. keskmise kehamassi ja tugeva kehaehitusega
  3. vastupidav
  4. suure toodanguvõimega ( säilitades tõule omast kõrget piimarasvasisaldust)
  5. hea söödatasuvusega
  6. nudipealine
  7. valkjaspunane piimaveis

Seatud eesmärkide saavutamiseks korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest.
Kohalikku aborigeenset veisekarja parandati intensiivselt erinevate veisetõugudega (eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku maakarja ristamisel angli, põhja-šlesvigi ja taani punase tõuga, aretustöö alguseks arvatakse XIX sajandi teist poolt; eesti holsteini veisetõu aretust alustati XIX sajandi esimesel poolel, kui Eestisse toodi tõuloomi peamiselt Hollandist ja Ida-Friisimaalt.

Aretustöö tulemusena suurenesid maakarja veiste põhilised kehamõõdud (rinna laius ja sügavus, laudja pikkus ja laius ning rinna ümbermõõt), loomad muutusid suuremaks ja tugevemaks.
Eesti maakarja aretustööd juhtis Seltsi sekretär-eritundja Peeter Kallit alates 1920 aastast kuni tema mõrvamiseni NKVD poolt 1941.


Maakarja veiste arvu vähenemisega sõjajärgsetel aastatel (1944-1949) ning sellega seoses tekkinud tõu sugulusaretuse taseme suurenemise ärahoidmiseks kasutati 1956-1961.a. verevärskenduseks eesti maatõule tüübilt ja välimikult sarnast dšörsi tõugu, mis on tuntud oma kõrge piima rasva- ja valgusisalduse poolest.

Kuna mitmesuguse välimikuga maakarja veiste hulgas leidus rohkemal arvul nudisid ja beeže veiseid, kes sarnanesid lääne-soome tõuga, siis jätkus aktiivne aretustöö eelkõige lääne-soome tõu kasutusega.



Sugulusaretuse vältimiseks nõukogude perioodil püüti leida lahendust ääršhiri, šviitsi ja punasekirju holsteini pullide kasutamisega, kuid soovitud tulemusi ei saadud. Seetõttu jätkati taas lääne-soome tõu kasutamist. 1990.aastal kasutati tõu aretuses taas Taani päritoluga dšörsi tõugu pulle ning 90ndate teisel poolel võeti aretuses kasutusele kaks rootsi punast /Rödkulla/ maatõugu pulli.

Aretusloomade sihipärase valiku ning lääne-soome tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on endisest kohalikust aborigeensest veisest välja kujunenud tänapäevaks eesti maatõuna tuntud üldjuhul valkjaspunane (esineb ka teisi värvuseid) sarvedeta veis.

Veiste koguarv Eestis on aastate jooksul tunduvalt vähenenud ja kuigi eesti maatõugu lehmi on võrreldes teiste tõugudega arvuliselt vähem, pole tõug siiski oma osatähtsust kaotanud, vaid püsib kindlalt 0,4-0,5% piires kõigist Eesti piimaveise tõugudest.


Eesti maatõugu veis on kantud Vabariigi Valitsuse 30.jaanuari 2001.a. määruses nr. 42 toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning alates 1993.a FAO ohustatud tõugude nimekirja.