Eesti maakarja lehm on:

• väikesekasvuline – vajab 20% vähem ruumi, kui seda on vaja meie teistele suurekasvulistele piimaveisetõugudele
• geneetiliselt nudi – pole kunagi vaja traumeerida vasikaid sarvenukkide eemaldamisega
• tugeva tervisega – paljudele haigustele vastupidav ning mitmetele resistentne (veiste leukoos, mitmed jala- ja sõrahaigused)
• pika elueaga – maakarja lehm saab täiskasvanuks alles peale kolmandat poegimist, s.o. 5-6 aasta vanuselt. Vanim maakarja lehm Õõda suri 23 aasta ja 7 kuu vanuselt.
• vastupidav haigustele ja parasiitidele
• vähenõudlik nii sööda kui pidamistingimuste suhtes
• kerge poegimisega
• tugeva emainstinktiga
• tugeva karjainstinktiga
• erilise värvusega – peamiselt valkjaspunane, kuid esineb 7 võimalikku värvivariatsiooni
• sõbralik, kuid isepäine ja väga kange iseloomuga – selle tõttu on maakarja lehm tugev karjajuht, isegi siis kui kogu ülejäänud kari koosneb suurematest veisetõugudest
• hea söödakasutusega – ta omab erilist bioloogilist võimet kasutamaks maksimaalselt ära söödaenergiat piima tootmiseks, selle asemel et seda sõnnikuna väljutada
• erilise piima tootja – vett ~86,65%, kuivainet ~13,35%, piimarasva >4,50%, piimavalku >3,50%, suhkrut ~4,70%

Eesti maatõul on ”tänu” oma säilinud pärilikele instinktidele ja omadustele…

• tugev ellujäämisinstinkt, mis takistab ”surnuks lüpsmist”
• tugev emainstinkt, mis hoiab tiinuse perioodil toitained eelkõige kasvavale vasikale, kui toodetavale piimakogusele

…ei rahulda meie kasvavat majanduslikku survet ikka rohkem ja suuremates kogustes ja ikka kiiremalt ja kasumlikumalt toota ülisuurtes kogustes suhteliselt lahjat piima.

Oma pika eluea jooksul annavad maakarja lehmad kokku rohkem piima, kui suurfarmides suhteliselt lühikese elueaga kõrgetoodangulised lehmad.